Meie maskott

Hüljestel oli algul kaks basseini: üks suveks, teine talveks. Talvine kodu asus vanas jõesängis, kevadel toodi nad basseini tagasi. Kolimine ühest basseinist teise toimus nii, et ühe kaupa aeti nad suurele presendile, mehed hoidsid äärtest kinni ja tirisid. Kui nad suuremaks said, siis neid enam talvekorterisse ei viidud, vaid piirduti sellega, et külmal ajal toodi basseini sooja vett. Et hülgepoisid olid mõlemad meessoost, polnud neil järglaskonda. Kuid igal kevadel lõid välja instinktid, loodusjõud sundisid neid kuhugi ründama. Kui seda raudaeda ees ei oleks. Nii nad trügisid vahetevahel üle piirdeaia ja loperdasid sinnapoole, kus nende ettekujutuses pidu ootas. Intuitsioon oli aga aastatega ähmastunud ning mere asemel kihutasid vaesed maailmaavastjad ikka ja jälle vales suunas. Aga saatuse eest pole pääsu. Värskel lumel kihutab hüljes kiiremini, kui inimene joosta jõuab. Õnneks saadi nad alati õigeaegselt kätte ja viidi oma elupaika tagasi. Tagasiminek aga ei sündinud alati ilma pahanduse ja tülita. Mõnikord saadi nad kätte üsna administratiivhoone välisukselt. Igapäevane kindel kõhutäis oli siiski midagi enamat kui hetkeline kirgede möll.

Sageli võis näha peahoone ees turiste, lõbusad loomasõbrad üle kogu Eesti käisid uudistamas hülgeid. Vaatamata mitmekeelsele hoiatavale sildile hülge- basseini küljes kippus nii mõnigi emotsionaalsem külastaja näiliselt nii heasüdamlikku ning kohmakat loomakest silitama. Tulemuseks oli naksamine. Loomakeste kaitseks tuli basseini serv kõrgemaks ehitada.

Hüljes suri 02.12.1997.a. olles elanud 29 aastaseks. Uus hülgepoiss toodi tühjaks jäänud basseini 2000-nda aasta kevadel. Kollasest karvakerast on saanud kena ja näitlemishimuline noor hüljes, kes oskab basseini ääres uudistajaid üllatada nii mõnegi trikiga. Kui tahad täpsemalt teada - tule vaata ise.

« Tagasi